Tüügas ehk soolatüügas on healoomuline nahamoodustis, mille põhjustab inimese papilloomiviirus (HPV). Tüükaid tekib kõige sagedamini lastele ja noorukitele, kuid neid leitakse ka paljudel täiskasvanutel. Enamasti on tüügas kosmeetiline mure või ebamugavus kõndimisel, ent see võib levida, valutada, veritseda ja korduda. Allpool kirjeldame, kuidas tüükaliike ära tunda, millal tüükad ise kaovad ja millal tasub neid ravida.
Mis on tüügas?
Tüügas tekib, kui HPV pääseb naha pisikeste vigastuste või leotunud, pehmeks muutunud naha kaudu marrasknaha alumisse ehk basaalsesse kihti ja paneb naharakud tavalisest kiiremini paljunema. Immuunsüsteem saab viirusega sageli ise hakkama, seepärast kaob osa tüükaid aja jooksul iseenesest, eriti lastel: DermNeti andmetel kaob ilma ravita poole aasta jooksul umbes pool laste tüükaid ja kahe aastaga umbes 90%. Täiskasvanutel püsivad tüükad kauem.
Tüükad võivad tekkida ükskõik kuhu kehale, kuid asukoha ja välimuse järgi eristatakse mitut liiki:
| Liik | Kus sagedamini | Kuidas välja näeb |
|---|---|---|
| Tavalised tüükad | Sõrmed, käeseljad, põlved, küünte ümbrus | Kõvad, karedad, lillkapsast meenutavad moodustised, 1 mm kuni 1 cm või suuremad, üksikult või mitu koos |
| Jalatallatüükad | Jalatallad, kannad, varvaste padjandid | Surve all kasvavad naha sisse, neid ümbritseb kollakas paksenenud nahk, valutavad seistes ja käies; mitu kokkusulanud tüügast moodustavad nn mosaiiktüüka |
| Lamedad tüükad | Nägu, käeseljad, sääred | Väikesed, siledad, veidi kõrgenenud, nahavärvi või kollakaspruunid, sageli arvukad; raseerimisel võivad levida ridadena |
| Niitjad tüükad | Silmalaud, nina, huuled, kael | Kitsas alus ja peenikesed sõrme- või niidikujulised väljakasvud |
| Küüneümbruse tüükad | Küünte ümber ja küüne all | Paksenenud ja karedad; võivad kahjustada küünenahka ja muuta küüneplaadi kuju |
Tüüka pind on enamasti kare ja sarvestunud. Dermatoskoobiga või isegi palja silmaga on selles näha väikesi tumedaid täppe: need on ummistunud või trombiga sulgunud kapillaarisilmused. Rahvasuus nimetatakse neid tüüka juurteks, kuigi juuri tüükal ei ole.





Teise rea fotode allikad (vasakult): 1 – Klaus D. Peter (Wiehl, Saksamaa), CC BY 3.0 DE; 2 – Dewdude, CC BY 2.5; 3 – Abbassyma, avalik omand; kõik Wikimedia Commonsi kaudu.
Põhjused ja riskitegurid
Teada on üle 150 HPV tüübi, kuid nahka nakatab neist vaid osa (DermNet). Viirus levib otsesel kokkupuutel nakatunud nahaga või kaudselt: ühiste rätikute, basseini ääre, riietusruumi põranda, jalanõude ja maniküürivahendite kaudu. Nahka pääseb viirus kergemini siis, kui nahk on vigastatud, märg, leotunud või kuiv ja lõhenenud.
Riski suurendavad:
- sagedased pisivigastused: lõikehaavad, kriimustused, küünte närimine, küünenaha kiskumine, raseerimine;
- koolide, spordiklubide, ujulate ja saunade keskkond, kui käiakse paljajalu;
- tugev higistamine ja pikalt niiske nahk, näiteks sportides või märjas keskkonnas töötades;
- nahabarjääri kahjustavad haigused ja seisundid: atoopiline dermatiit, ekseem, nahapaksendid, lõhenenud kannad;
- nõrgenenud immuunsus krooniliste haiguste, elundisiirdamise või immuunsust pärssiva ravi tõttu: sellistel inimestel korduvad tüükad sagedamini;
- töö toore lihaga: lihunike kätel esineb omaette tüükavorm, mida põhjustab kindel HPV tüüp;
- lähedane kokkupuude tüükaid põdeva inimesega perekonnas või spordivõistkonnas.
Nakatumisest tüüka tekkeni võib kuluda kuni aasta (DermNet). Seepärast on peaaegu võimatu öelda, kus ja millal nakkus saadi. Tüükad levivad ka sama inimese nahal (autoinokulatsioon): tüügast kratsides kandub viirus küüne alla või teisele sõrmele ning kriimustuse kohale võivad tüükad tekkida reana.
Sümptomid
Tüüka tunneb ära välimuse ja aistingute järgi:
- kõva, kare või sarvestunud moodustis, mis eristub ümbritsevast nahast selgelt;
- tumedad täpid pinnal, eriti jalatallatüükal; kui tüüka pealmine kiht maha kaabitakse, tekivad pisikesed verepiisad;
- valu külgedelt pigistades või kõndides: jalatallatüügas võib tunduda nagu kivike kingas;
- üksikud moodustised või rühmad; jalatallale tekivad mõnikord mosaiiktüükad ehk mitme väikese kolde kogumid;
- lamedad tüükad on väikesed ja siledad, sageli arvukad näol või käeseljal ega tekita tavaliselt mingeid aistinguid.
Tüügas või konnasilm?
Jalatallal näevad tüügas ja konnasilm sarnased välja, seepärast aetakse neid kõige sagedamini segamini. Konnasilm või nahapaksend on alati surve kohas ja selles ei ole kapillaarisilmuseid (DermNet). Dermatoloog eristab neid järgmiste tunnuste järgi:
| Tunnus | Jalatallatüügas | Konnasilm või nahapaksend |
|---|---|---|
| Asukoht | Ükskõik kus jalatallal, mitte tingimata surve kohas | Alati seal, kus nahk on surve või hõõrdumise all |
| Valu | Kõige valusam külgedelt pigistades | Kõige valusam otse ülalt vajutades |
| Pind | Nahajooned katkevad, näha on tumedad täpid, pealmise kihi mahakaapimisel tekivad verepiisad | Nahajooned jätkuvad üle moodustise, pind on sile ja kumab läbi, ei veritse |
Kui te ei ole kindel, kumb see on, näidake moodustist arstile, sest tüüka ja konnasilma ravi on erinev.
Millal pöörduda arsti poole?
Arstiga tasub nõu pidada, kui:
- tüügas suureneb kiiresti, veritseb, muudab välimust, valutab või sügeleb;
- moodustis on näol, silmade ümbruses, huultel või suguelundite piirkonnas;
- tüükaid on palju, need levivad, korduvad või koduhooldus ei ole mitme kuu jooksul aidanud;
- teil on diabeet või nõrgenenud immuunsus (AAD);
- te ei ole kindel, kas tegemist on tüükaga, sest sarnaselt võivad välja näha ka teised nahamoodustised;
- tüügas segab lapsel kõndimist, sporti või kirjutamist.
Eestis on esimene kontakt perearst või pereõde. Vajaduse korral teeb perearst nahaarstiga e-konsultatsiooni või annab saatekirja. Nõu saab ööpäev läbi ka perearsti nõuandeliinilt 1220 (Terviseportaal).
Diagnoosimine
Enamasti pannakse diagnoos läbivaatuse põhjal: kogenud dermatoloogile piisab tüüka välimusest ja asukohast. Vajaduse korral tehakse dermatoskoopia, mis näitab iseloomulikke kapillaarisilmuseid ning aitab eristada tüügast konnasilmast või seborroilisest keratoosist. Nahabiopsiat on vaja harva: siis, kui moodustis kasvab kiiresti, meenutab mitteparanevat haavandit või ei allu ravile.
Tüükaga võivad sarnaneda ka teised moodustised:
| Moodustis | Mille poolest erineb tüükast |
|---|---|
| Konnasilm, nahapaksend | Ainult surve kohtades, tumedaid täppe ei ole, nahajooned ei katke |
| Näsa ehk pehme fibroom (rahvakeeles papilloom) | Pehme, sile, sageli varrega, paikneb nahavoltides, näiteks kaelal ja kaenlaalustes |
| Seborroiline keratoos | Justkui nahale kleebitud pruun vahajas naast, tekib tavaliselt alates 30.–40. eluaastast |
| Aktiiniline keratoos | Kare, ketendav laik päikesest kahjustatud nahal |
| Nakkuslik mollusk | Siledad, läikivad, pärlmutterja tooniga sõlmekesed, mille keskel on lohk; sagedamini lastel |
| Lamerakuline kartsinoom | Kasvab, kõveneb, haavandub või veritseb ega allu tüükaravile; vajab biopsiat |
iDerma dermatoloog hindab veebikonsultatsioonil fotode põhjal, kas moodustis sarnaneb tüükaga, millise liigiga on tegemist ja milline ravi tuleb kõne alla. Vastuse saate tavaliselt 24 tunni jooksul (nädalavahetusel 48 tunni jooksul). Kuidas konsultatsioon käib, lugege lehelt Kuidas see toimib.
Ravi
Osa tüükaid, eriti lastel, kaob 6–24 kuu jooksul iseenesest, seega ei ole ravi alati vajalik. Aktiivne ravi valitakse siis, kui tüükad valutavad, levivad, segavad igapäevaelu, häirivad välimuse tõttu või kui immuunsus on nõrgenenud. Ükski meetod viirust ei hävita: kõik need eemaldavad viirust sisaldava naha. Seepärast on vaja kannatlikkust ja järjepidevust.
Raviviis valitakse individuaalselt:
- Keratolüütiline ravi: paiksed vahendid, mis pehmendavad ja eemaldavad sarvestunud kude kiht kihi haaval. Neid kasutatakse iga päev mitu nädalat või kuud; enne pealekandmist leotatakse tüügast soojas vees ja hõõrutakse pimsskiviga. DermNeti andmetel kaob sellise igapäevase raviga 12 nädala jooksul umbes 70% tüükaid. Näole ja silmade ümbrusse neid vahendeid ei kanta. Diabeedi või nõrgenenud immuunsuse korral peab ravi valima dermatoloog (AAD).
- Krüoteraapia ehk külmaravi: tüügas külmutatakse vedela lämmastikuga, mille temperatuur on –196 °C. Ravitud kohale tekivad punetus, turse ja villikesed, mis asenduvad koorikutega; koorikud langevad ära 1–3 nädalaga (Tartu Ülikooli Kliinikum). Tavaliselt on vaja mitut seanssi: AAD andmetel korratakse protseduuri iga 2–4 nädala järel, DermNeti andmetel kaob 1–2-nädalase vahega külmutades 3–4 kuuga umbes 70% tüükaid. Külmutamine võib valutada, seepärast kasutatakse seda peamiselt vanematel lastel ja täiskasvanutel (AAD).
- Oklusioon ehk katmine: tüügas kaetakse plaastri või kleeplindiga, sageli koos keratolüütilise vahendiga. Kaetud tüügas pehmeneb ja ravi toimib paremini.
- Elektrokirurgia ja kürettaaž ehk kaapimine: paikse tuimestusega kaabitakse tüügas maha ja selle alus kõrvetatakse. Tavaliselt piisab ühest korrast, kuid alles jääb püsiv arm, mis jalatallal võib kõndides valutada, ja umbes 20% tüükaid kasvab mõne kuu jooksul tagasi (DermNet).
- Laserravi: sobib visadele tüükadele, mida muud viisid ei ole eemaldanud. Võimalikud kõrvaltoimed on veritsus, ajutine nahavärvi muutus ja põletustunne (AAD).
- Immuunvastust ergutav ravi: paiksed vahendid või süstid tüükasse, mis aitavad immuunsüsteemil viirusega paremini võidelda. Dermatoloog kaalub neid, kui tüükaid on palju, need korduvad või ei allu tavapärasele ravile (AAD).
Pärast protseduuri võib esineda kerget valu ja ajutist punetust, pärast külmutamist tekib vill ja pärast mehaanilist eemaldamist koorik. Ravitud kohta ei tohi vähemalt nädal aega hõõruda ega koorikuid maha kraapida, sest see soodustab nakkuse teket ja armistumist (Tartu Ülikooli Kliinikum). Pärast külmutamist võib nahk jääda heledamaks või tumedamaks või võib tekkida arm (AAD). Kui tüügas on jalatallal, aitavad ajutiselt survet vähendavad sisetallad või side.
Näo- ja küüneümbruse tüükaid ning laste tüükaid ravitakse õrnemate meetoditega, et vältida arme ja pigmendimuutusi. Suguelundite piirkonna moodustisi põhjustavad teised HPV tüübid. Neid hinnatakse ja ravitakse eraldi ning vaja on arsti läbivaatust.
Hooldus ja ennetamine
Õige hooldus aitab kiiremini paraneda ja hoiab ära tüükade leviku:
- Ärge kratsige ega kiskuge tüükaid, ärge närige küüsi ega imege tüükaga sõrmi: nii levib viirus ümbritsevale nahale ja teistesse kehaosadesse.
- Peske pärast tüüka puudutamist käsi. Ujulasse minnes katke jalatallatüügas plaastriga ja vahetage sokke iga päev.
- Avalikes saunades, duširuumides ja ujulates kandke plätusid ning ärge käige paljajalu.
- Ärge jagage rätikuid, sokke, jalanõusid, küünekääre ega viile ning puhastage oma vahendid.
- Hoidke nahabarjääri: niisutage kuiva nahka, hoolitsege lõhede eest ja raseerige ettevaatlikult, et tüügast mitte vigastada.
- Pimsskivi või viili, millega tüügast hõõrute, kasutage ainult selleks ja ärge andke seda teistele.
- Eestis kuulub HPV vaktsiin riiklikku immuniseerimiskavasse ja on 12–18-aastastele noortele tasuta. Vaktsiin kaitseb suguelundite tüükade ning emakakaela, häbeme, tupe ja päraku vähieelsete seisundite ja vähi eest (Terviseportaal). Tavaliste käe- ja jalatüükade ennetamiseks see mõeldud ei ole. DermNet mainib üksikjuhte, kus pärast vaktsineerimist kadusid ka nahatüükad, kuid tõendeid, et selle põhjus oli vaktsiin, ei ole.
Ärge proovige tüükaid kodus lõigata, kaapida ega põletada. See suurendab põletiku, armistumise ja leviku ohtu.
Mida teha, kui kahtlustate tüügast?
- Pildistage moodustis päevavalguses lähedalt ja kaugemalt, kõrval joonlaud või münt suuruse hindamiseks.
- Saatke fotod dermatoloogile iDerma veebikonsultatsiooni kaudu. Arst hindab, kas tegu on tüükaga, millise liigiga ning kas ja kuidas seda ravida.
- Pöörduge arsti juurde silmast silma, kui moodustis kasvab kiiresti, veritseb, haavandub või asub suguelundite piirkonnas või kui teil on diabeet või nõrgenenud immuunsus.






